Ärevus ja hirm kandus ka laste maailma. Tüdrukud õmblesid käsitöötunnis marlist respiraatoreid, mis varustati omaniku nimesildiga ning pandi koolis ühte kindlasse kappi hoiule. Aeg-ajalt harjutati nende väljavõtmist ning nina ja suu ette sidumist. Juhuks, kui . . .
Mul on meeles üks film Hiroshimast, kus kujutatakse leukeemiaga võitleva tüdruku katset end päästa. Kõik need lood aatomirünnaku ajal kiiritada saanud inimestest, kes püüdsid pärast sõda normaalsesse ellu tagasi pöörduda, kasutati N. Liidus oma huvides ära. Moto: mida ameeriklased tegid Hiroshima ja Nagasakiga, seda nad plaanivad nad ka Moskva ja Leningradiga. Millegipärast ma arvan, et see film Hiroshimast, mida ma ähmaselt mäletan, oli Nõukogude—Jaapani koostööna valminud mängufilm (igatahes ei olnud see prantslaste “„Hiroshima, mon amour”), sest sellest inspireerituna pandi kümned tuhanded nõukogude plikad voltima paberist kurekesi.
Jaapanlaste uskumuse järgi olevat paberkurgedest südamesoovi täitumisel abi ja nii tulnudki kehvveresusest pääsemiseks voltida tuhat paberkurge.
Tean eesti naist, kellele plikapõlves räägiti sellest Hiroshima võluvahendist. Laps hakkas jaapani tüdruku eeskujul voltima paberlinde. Ta tegi seda ennetava vahendina. Taevasse vaatamine täitis tüdruku väikese südame murega—ta otsis sealt seenekujulist tuumapilve, mis pidi välja nägema nagu hiiglaslik õudne puravik. Tuli õigel ajal ohtu märgata ja siis tegutseda: siduda ette marlist mask ning võtta kaissu kõik need paberlinnud, mis ta oli selleks hetkeks jõudnud kokku voltida.
Üks teine tüdruk põdes raskekujulist tuumavarjendi obsessiooni. Ta elas väikeses Kesk-Eesti linnas, mille varjendi asukohta ta teadis. Tüdrukul oli alati käepärast kompsuke, mille ta võis ohu korral kohe endaga kaasa haarata. Sattudes mõnda uude linna, kas sugulastele külla või muul põhjusel, tahtis ta esimese asjana teada saada, kus asub kohalik tuumavarjend. Enne ei tundnud ta end piisavalt turvaliselt.
Kolmas tüdruk meisterdas endale seebist ülikonda. Ta oli kuulnud, et see kaitseb radioaktiivse kiirguse eest. Seebiülikonna valmistamine oli lihtne—tuli võtta tavalised riided, näiteks treeningdressid, ja need märjast peast sisse seebitada; lasta siis veidi taheneda ja uuesti seebitada. Protseduuri tuli nii kaua korrata, kuni seebikihtidest tekkis koorik.
Sellised on seitsmekümnendate alguses sündinud tüdrukute mälestused. Poiste kohta ma ei tea. Mehed pole mulle sellest hirmust rääkinud. Meeste asi. Nemad ei nuta.
*
Minul neid hirmusid ei olnud. Kuuekümnendate alguses sündinud lastel oli lapsepõlv veel õnnelik. Nagu nõukogude valitsus ja kommunistlik partei olidki lubanud. Ent mingi kripeldus siiski oli.
Kui käisin teises klassis, võttis klassijuhataja meid tundide lõppedes endale sappa ja viis Sillamäe 1. kooli sealset tuumavarjendit vaatama. Ju meie harimiseks mingi talle ette antud tsiviilkaitseprogrammi raames. Ma ei mäleta, et selle käiguga oleks kaasnenud kõva sõnaga antud korraldus liduda just nimelt sellesse varjendisse “„juhuks, kui”. Meie kehvavõitu koolis—tuumasõjas hakkama saamise seisukohalt kehvavõitu—niisugust rajatist ei olnud.
Ma olin hästi põnevil, kujutades ette tohutult paksude seintega sügaval maa all asuvat punkrit. Ruumides urisemas salapärased masinad ja keerulised agregaadid, seintel rippumas kummist kaitseülikonnad ja gaasimaskid. Lülitid, nupud, juhtimispuldid. Periskoop, millega saab vaadata maapinnal toimuvat, et ohu möödumisel kaitsevarustus selga panna ning alustada seiklusterohket teekonda üles. Muidugi mööda pikka maa-alust käiku, mille hästi maskeeritud avausest välja astudes leiad end kusagilt hoopis ootamatust kohast. Ma olin suisa kade esimese kooli omadele, et neil on midagi nii vinget.
Unistustevarjendit peitva kooli ukse juures juhtus aga äpardus. Õpetaja sisenes esimesena, talle järgnesid minu klassikaaslased, mina olin sisenejate reas viimane. Just siis hüppasid kuskilt välja esimese kooli suured vene poisid, kes lõid mu nina ees ukse kinni ega lasknud mul edasi minna. Käitusid täpselt nii, nagu sealsetelt õpilastelt võiski oodata. Kaabaklikult. Kui ma siis lõpuks sellest neetud takistusest läbi sain ning kooli fuajeesse sisenesin, olid õpetaja ning klassikaaslased jäljetult kadunud. Laskunud sinna salapärasesse põnevasse punkrisse, mind ootamata!
Mul olid suurest pettumusest pisarad silmas. Milline ebaõnn! Oleks ma seda ette teadnud, hoidnuks ma meie klassijuhatajal kas või seelikust kinni, et siseneda koos temaga sellesse äraneetud kooli.
Mind oli jäetud üksinda väljas möllava tuumasõja kätte. Nemad olid juba kusagil salapärases allmaailmas, panid õhku puhastavaid filtreid tööle, proovisid raadiosidet orbiidil tiirlevate sputnikutega, lasksid kujuteldamatult tugevast terasest tehtud tonnide raskustel ustel ainsa nupulevajutusega kinni ja lahti sahiseda, aga mina seisin nagu mingi lollakas esimese kooli ukse peal ega teadnud, mida edasi teha. Jääda mind reetnud õpetaja ning ja klassikaaslaste tagasitulekut ootama ning riskida sellega, et esimese kooli poisid, needsamad, kes mind alatult ukse taga kinni pidasid, tulevad veel kord? Et lüüa mul seekord juba ka huul veriseks ning visata mu ranits maja ees olevasse porilompi? Lihtsalt sealt ära minna aga tähendas ohtu saada hiljem süüdistus, et ma hoidsin sihilikult, huligaansetel ajenditel eemale tsiviilkaitse õppusest. Puudusin põhjuseta. Panin poppi, nagu tollal öeldi. Sellelt klassijuhatajalt võis niisugust süüdistust oodata.
Häid valikuid ei olnud. Nagu tavaliselt. Võtsin end kokku ja läksin püstipäi sealt minema, tundes kibedat kahetsust ning samas ka hirmu, et mis ma ütlen pärast oma põhjuseta puudumise seletuseks.
Järgmisel päeval ei tulnud mul anda mingeid seletusi. Õpetaja polnudki märganud, et varjendisse laskumisel oli tema hoolealuste hulgas üks laps vähem. Nojah, eks meid oli tema klassis muidugi palju ka. Tervelt neliteist. (Praegu ma mõtlen kiuslikult, et kui oleks tõesti asjaks läinud ja õpetaja pidanuks meid sinna varjendisse viima mitte ekskursantidena, vaid tõelise tuumarünnaku puhul, kas ta poleks ka siis märganud ühe lapse puudumist?)
Õnneks selgus klassikaaslaste jutust, et polnud see esimese kooli varjend asi ega midagi. Meenutanud meie garderoobi, mis asus samuti keldris. Rauduks oli ainult ees.
*
Aasta hiljem viidi meid kogu algkooliga Sillamäe kultuurimajja vaatama õppefilmi tuumasõjast.
Tundide ajal. See asjaolu andis põhjust mõtiskleda, et võib-olla tuumasõda polegi nii halb. Film vaid kinnitas seda.
Selles filmis näidati, kuidas nõukogude treial Ivan Petrov ja tema perekond koosseisus üks naine ja üks tütar käituvad sellisel juhul, kui imperialistid otsustavad meie kallist kodumaad rünnata. Seekord aatomipommidega.
On kaunis hommik. Treial Petrov suundub tööle. Tal on peas on lihtne sonimüts ning jalas pika säärega kummikud. (Miks? Väljas ei saja vihma, sest režissööri tahtel oli kaunis hommik.) Treial vaatab heldinult maja ees olevaid lilleklumpe. Jah, ilus on Nnõukogudemaa! Ta tervitab viisakalt maja ees istuvaid baabuškaid. Nõukogude treialid on alati viisakad ja kained. Meie Petrov ei ole erand. Ta siseneb hubasesse korterisse ja tervitab oma abikaasat ning tütart. Tütar on väga tõsise ja aruka näoga viienda klassi pioneer. Ta kannab ka kodus olles punast kaelarätti. Petrov vaatab oma naist. Naine vaatab oma meest. Nad teavad, et nende kohuseks on ületada viisaastaku plaan ning kasvatada oma tütar tõeliseks kommunismiehitajaks. Nad on seltsimehed. Ka tütre on nad saanud nõukogude inimesele kohasel moel. Seltsimehelikult.
Selles perekonnas on kõik hästi, kõik on nii, nagu peab. Kõrvalekaldeid ei esine.
Petrov keerab raadio nuppu, et kuulata uudiseid. Tema kulm tõmbub kortsu. Raadios räägitakse Ameerika imperialismist. Petrov vestleb oma naisega rahvusvahelisest olukorrast. See on pingeline.
Uus hommik. Raadios antakse teada, et vaenlase lennuk on võtnud suuna treial Petrovi kauni kodulinna poole. Kõlab õhuhäire sireen. Perekond asub kiirelt ning vilunult asju pakkima. Tänaval tuututab veoauto. See on masin, mis tuli treial Petrovi perekonda evakueerima. Tütar vaatab isale tõsiselt silma ja küsib, kas ta tohib peale hädavajalike esemete kaasa võtta oma kõige kallima raamatu. Petrov silitab napi liigutusega tema pead. Ta ei ole tütre soovi vastu. Tütar haarab riiulist kalli raamatu. Avab selle tiitellehelt: seal on kujutatud kodusõjaaegset punaarmeelast. See on Nikolai Ostrovski teos „Kuidas karastus teras”. Kalligraafiline kiri tiitellehel teatab, et treial Petrovi tütar on saanud selle raamatu tänuks eeskujuliku õppimise eest.
Tütar paneb raamatu seljakotti. Perekond istub veoauto kasti ja evakueerub. Linna kõikidelt tänavatelt tulevad samasugused veoautod. Ka nendes istuvad treialid, keevitajad ning lukksepad koos oma perekondadega. Autod sõidavad kiirelt ja turvaliselt. Liiklusummikuid ei teki. Ükski auto ei jää mootoririkke tõttu seisma. Nad jõuavad varjendi juurde. Sisenevad. Rahulikult ja tõuklemata. Varjendis on seinad valgeks lubjatud ning seal on palju õhku.
Suletakse massiivne terasuks. Selle on sepistatsenud Magnitogorski metallurgid. See on kindel ja tugev. Treial Petrov ja tema perekond istuvad pingikesele.
Nad ootavad.
Käib tume mütatakas.
Ekraan lööb säravvalgeks, valguse kahanedes ilmub selle keskele kohutava kiirusega paisuv tulemull, mis saavutab mõne hetkega hiiglaslikud mõõtmed. Siis hakkab selle mulli sees omakorda kasvama üks teine mull, see paisub ja paisub, kuni tema alla tekib värdjaliku välimusega seenejalg, mis imeb maapinnast tuhandeid tonne mulda, liiva ja kiviprügi, tõstes selle mulli sisse, edasi hakkab see mull rulluma seenekübaraks, mis kobrutab aina kõrgemale, tõustes juba pilvedest ülespoole, et rebida end lõpuks jalast lahti ja alustada iseseisvat teekonda seitsme maa ja mere taha.
Diktori hääl ütleb asjalikult “„termojadernõi vzrõv” (vesinikupommi plahvatus). Treial Petrov tõuseb. Ta klopib paari täpse käeliigutusega varjendi laest sonile pudenenud liiva. Ka tema perekond on elus ning hea tervise juures. Varjendist saadetakse üks inimene varuväljapääsu kaudu välja luurele. Inimesel on peas gaasimask, tema rinnal ripub dosimeeter. Ta väljub. Vaatab ringi. Näha on üks pikali kukkunud puu ja paar lahtist telliskivi. Mees vaatab dosimeetri näitu ja naaseb varjendisse. Kõik on korras. Pole põhjust siin enam kauem olla.
Nad avavad varjendi ukse ning väljuvad. Algavad taastamistööd.
Ma ei mäleta enam, kas rahvusvahelise imperialismi palet näidati filmi alguses või lõpus. Neid tegelinskeid, kes virutasid pommi lillepeenraid täis nõukogude linna pihta. Raisk, millised lõustad! Põhiline mälestus sellest stseenist oldi kiivririhmad, mis ei käinud neil lõua alla nagu ilusatel ja mehistel nõukogude sõduritel—imperialistlike palgasõdurite kiivririhmuasid hoidsid paigal nende tugevalt etteküündivad alahuuled.
Saal huilgas ja vilistas. Kui meid oleks pandud sellest kõigest tegema kirjutama kirjandit, siis lisanuks ma kõhklematult lõppu stamplause „oli tore päev.” Tollal oleks ma seda teinud vähimagi irooniakübemeta.
*
Läks mööda veel üks aasta. Meile korraldati tsiviilkaitse tunnid. Ma ei tea, kelle algatusel. Võib-olla oli meie tollasel klassijuhatajal vaja saada kusagile linnukest kirja. Aga võib-olla ta võttiski seda kõike vajaliku tõsidusega ning püüdis anda oma parima, et meist, tema kasvandikest, jääksid selles kurjas ning julmas maailmas võimalikult paljud ellu.
Need olid kõige ehtsamad loengud, meid isegi teietati nende ajal. Neljanda klassi lapsi! Pealegi olid need eestikeelsed loengud, mida pidas meile ühe klassivenna isa. Ta oli Sirgala karjääri peainsener, kelle ilmselt moosis ära kuidagi ära meie klassijuhataja. Aga võib-olla oli peainsener ka ise sellest loengupidamisest mingil põhjusel huvitatud. Tal olid sugulased kusagil välismaal, vist Taanis, ja kui ta tahtis neile külla minna, siis vajas ta spetsiifilist iseloomustust. No selles vaimus, et mõistab ning järgib partei liini, on ühiskondlikult aktiivne, täidab ning ületab plaani, ja peale selle käib veel koolis andmas tsiviilkaitse tunde. Aga võib-olla teen ma nüüd talle ülekohut, äkki oli tal tehnilise haridusega inimese missioonitunne? Ta võis pidada vajalikuks meile seletada, mis ja millises järjestuses hakkab tuumaplahvatuse korral juhtuma. Sest eks me fantaseerisime oma lapsearuga kokku igasugu asju. Mina kujutasin mingil ajal ette, et vesinikupomm on umbes nagu hiiglasuur õhupall, aga täidetud veega. Funktsib samamoodi nagu tavalised õhupallid, mis veega täidetult ja teise korruse aknast alla visatuna tegid plärtsti. Ainult vesinikupomm on võrratult suurem ega tee tühist plärtsu, vaid põhjustab ühe korraliku uputuse.
Peainsener võis neid rumalusi oma pojalt kuulda, ning võib-olla otsustaski meid veidi harida?
Palju oletusi, aga ei ühtegi kindlat vastust. Mis ikkagi oli tollaste täiskasvanute liikumapanevaks jõuks? Kurat seda teab!
Loengute sisust ma suurt ei mäleta. Mees seletas seda aatomisõja värki veidi liiga keeruliselt ja kuivalt. Ei olnud tal seda pedagoogi kogemust, mille abil hinnata kuulajaskonna teadmiste taset ja vaimset küpsust. Ta suhtus meisse nagu täiskasvanutesse. Üks eriti koer poiss hakkas loengu ajal rahutult vähkrema ja teisi togima. Peainsener ütles talle hästi rahuliku häälega: „Kui teid ei huvita minu jutt, siis minge palun klassist välja.”
Rüblik ehmatas hiirvaikseks. Talle öeldi „teie”! Selles aimdus enneolematut ähvardust.
Niisugune oli minu kolmas kokkupuude tuumasõjaga.
Ajapikku kogu see värk kumuleerus, lisandus aina uusi plakateid tuumaplahvatuse kolme faasi kujutamisega, tehti mingeid õppusi, anti pähe proovida gaasimaski, sarjati väsimatult rahvusvahelist imperialismi, kuid hüsteeriliseks see asi minu lapsepõlves ja nooruses ei pööranud.
Seda hirmuõhkkonda, mis on talletunud kümme aastat nooremate mälestustes, mina tunda ei saanud.
*
Põhjuse, miks mind säästeti, sain ma teada 1984. aastal.
Muidugi sõjaväes olles, kus siis veel. Üks ohvitser, kellega mul oli usalduslik läbisaamine, rääkis mulle oma õpingutest sõjakoolis. Ta oli seal umbes sel ajal, kui mina kuulasin neljanda klassi poisina meid teietanud peainseneri.
Nõukogude kursantidele olevat seletatud seitsmekümnendate aastate esimesel poolel, et tuumasõda pole iseenesest nii hull midagi. Põhiline erinevus võrreldes tavasõjaga olla lihtsalt surnute ja haavatute teistsugune suhtarv. Ma kahjuks enam ei mäleta täpselt, kas nõukogude strateegide arvutuste kohaselt pidi haavatuid olema rohkem või vähem; oleks nagu meelde jäänud, et vähem. Kiiritatud võib-olla ei läinud haavatute kategooriasse.
Polkovnikud ja majorid sisendasid oma kasvandikesse optimismi. Kui on vähem haavatuid ja seega rohkem surnuid, siis eks seegi ole hea—meditsiiniteenistus ei ole nii üle koormatud. Ja surnute matmisega on tummarünnaku puhul ka vähem muret—paljud neist lihtsalt tuhastuvad jäljetult tuumaplahvatuse kuumuses. Aga muidu sõda nagu sõda ikka; keegi võidab, keegi kaotab. Seltsimehed kursandid, pole vaja muretseda! Muretsemine on kindralstaabi töö. Püsti! Valvel! Voina huinja, glavnoe manjovrõ (sitta sest sõjast, peaasi on manöövrid).
Eks see suhtumine kandus ka tsiviilellu. Minu lapsepõlve ajal kujutati ette, et me kõik raputame treial Petrovi eeskujul punkri laest pähe sadanud tolmu maha ning maapinnale väljudes hakkame tegelema taastamisega. Ega’s esimest korda siis . . .
Ma oletan, et kunagi seitsmekümnendate lõpus või hiljemalt kaheksakümnendate alguses jõudis nõukogude strateegideni hirmutav teadmine, et selles uutmoodi sõjas ei saa olema võitjaid. On vaid kaotajad.
Uutmoodi teadmine ehmatas nad kangeks. Nad muutusid hüsteeriliseks. Kulutused relvastusele suurenesid hüppeliselt. Ja meie koolides hakkasid väikesed tüdrukud õmblema marlist maske ning voltima paberist kurekesi, soovides uskuda, et need suudavad tuumapilve nende pea kohalt ära peletada.
Vaesed lapsed. Aga nad vähemalt tegid midagi. Minu arvates tegid nad rohkem kui nõukogude kindralstaap.
*
Ent muretu lapsepõlv treial Petrovi laia selja taga ei tähenda seda, et mul õnnestuski maailmalõpuhirmust pääseda.
Ma olin Nõukogude armees mitte lihtsalt mingites raketivägedes, vaid õhutõrjes. Sõja korral olnuks minu ülesandeks mõnede väga lihtsate liigutuste tegemine. Paarsada lihtsat liigutust, millega viidi üks teatav rakett laskevalmis asendisse ühel teatud stardiseadeldisel. Paarsada liigutust, mida ma oleksin x hetke saabudes saanud teha nõutavas järjestuses võib-olla paar-kolm korda. Siis oleks minu jaoks olnud sõda läbi.
Need nõutavad paarsada liigutust tehti neljase meeskonna ühises koostöös. Mina olin seal ülemuseks. Meid treeniti sellise automatismini, et me pidime need liigutused tegema ka siis, kui meil on kõik muud keha—või ajufunktsioonid välja lülitatud. Suurest hirmust näiteks. Me pidime neid suutma teha talvel ja suvel, valges ja pimedas, gaasimaski ja kummiülikonda kandes.
See oligi iseenesest kõik, mille nimel mind peeti kaks aastat nõukogude sõjaväes. Ma olin pisikene mutrikene hiiglaslikus masinavärgis.
Ent minuni jõudis kõigest hoolimata informatsiooni, mis minu madalat positsiooni arvestades ei pidanuks minuni jõudma. Seda tänu sellele, et ka sõjaväes elati nii-öelda normaalset elu. Suheldi endast kõrgemal positsioonil olevate inimestega. Arutati nendega ilmaelu veidrusi. Söödi koos nendega kusagil mujal valmisküpsetatud sitta. See ühendas.
Edasi jagan ma infot, mida arvatavasti teavad väga vähesed.
1983. aastal tulistati Kaug-Idas alla Lõuna-Korea reisilennuk. See liikus marsruudil Anchorage–Sŏul. Lennuki juhtimisseadmetes oli ilmselt mingi rike. Kokpitis ei teatud, et ollakse sisenenud N. Liidu õhuruumi. Ilmsüütu lennuk läbis Kamtšatka poolsaare lõunapoolse osa, Ohhoota mere, ja jõudis Sahhalini saare kohale. Seal tulistasid Nõukogude hävituslennukid ta alla. Hukkusid kõik kakssada nelikümmend kuus reisijat ning kakskümmend kolm meeskonnaliiget. Reisijate hulgas oli ka üks USA kongressi liige.
Sellest tuli tohutu skandaal. Kuna ma olin sel ajal sõjaväes, siis ma ei tea, kuidas ja mida räägiti sellest katastroofist tavalistele nõukogude inimestele, aga vene kirjanik Vassili Aksjonov, kes sõi sel ajal Ameerikas emigrandileiba, kirjutab ühes oma romaanis, kuidas tol õnnetuse päeval täheldati USA lääneranniku loendamatutes baarides vägivallapuhanguid N. Liidu päritolu inimeste kallal. Topsikaaslased, kellega oldi koos rahumeelselt harjutud kõri niisutama, haarasid nõukogude emigrantidel rinnust kinni ja karjusid: „Kuradi venelased, kuradi pasapead, miks te niimoodi teete? Miks?!”
Ma ei tea, kuidas Kremli „pasapead” seda ülejäänud maailmale seletasid.
Mina seletan juhtunut nõukogude õhutõrjevägede seisukohalt. See ei pruugi olla ainus tõde ega võib-olla üldse tõde, aga see oli õhutõrjevägede seisukoht ja nii paluks seda võtta.
Lõuna-Korea lennuk oli Boening 747. Radariekraanil pidavat see jätma samasuguse jälje nagu Ameerika luurelennuk RC-135.
Õnnetute korealaste sisenemisel nõukogude õhuruumi olid sealsed õhutõrjeväelased enam-vähem kindlad, et nad näevad luurelennukit. Mitte oma silmaga. Radari ekraanil.
Tundmatu lennukiga ühendust ei saadud. Või ei proovitudki saada, ma ei tea. Võib-olla anti kohe käsk see alla tulistada. Oletatav luurelennuk lendas üle Kamtšatka, mis oli tollal ja on ka praegu täis kõiksuguseid salajasi sõjalisi objekte.
Lennuki teele jäi üheksa raketidivisjoni, täpsemalt õhutõrje divisjoni, samasuguseid, kus mina nühkisin oma teenistust. Mina ei olnud Kaug-Idas. mina olin Lõuna-Venemaal. Aga need divisjonid seal Kaug-Idas olid samasuguse struktuuri ning relvastusega nagu see, milles mina teenisin.
Neile antud käsk luurelennuk alla tulistada.
Mitte ükski neist ei suutnud käsku täita.
Ühes olid mehed juua täis, teises läks laadimisseade rikki, kolmandas ei jõudnud signaal juhtimispunkrist stardiseadeldiseni, neljandas . . . no mida iganes, näiteks karu sügas tagumikku vastu kasarmuseina ja mehed kangutasid relvakambri ust, et otti eemale peletada.
Mitte ükski kuradima raketidivisjon ei suutnud teha seda, mille pärast nad üldse olid sinna maailma servale pandud.
Võimalik luurelennuk lendas häirimatult üle Kamtšatka, üle Ohhoota mere ja jõudis Sahhalinile. Selleks ajaks oli selge, et raketivägedega ei saa arvestada. Keegi ei võinud kindel olla, et Sahhalinil on kõik kained ja kõigil tehnika laitmatus korras. Õhku tõsteti lennuvägi. Ja nemad, punakotkad kallikesed, õnnetu reisilennuki alla kõmmutasidki. Kusjuures korealased lõikusid ookeani ainult sada meetrit enne N. Liidu merepiiri. Neil jäi vaid tuhandik sekundit puudu, et potsatada territoriaalvette.
Kaug-Idas lendas pärast seda päid ja kuppusid. Seal tehti tõeline “puhastus.” Aga see ei olnud ainus tulem sellel lool.
Mina sain Moskva kindralite analüütilise vaimutöö viljasid samamoodi tunda nagu kõik teised minusugused mutrikesed hiiglaslikes õhutõrjevägedes.
Esimene järeldus: kui Kamtšatka jobud ei suutnud raketti stardiseadeldisele laadida, siis järelikult peab see rakett edaspidi olema seal statsionaarselt.
Panimegi ta sinna alaliselt. Kui enne oli rakett erilises betoonpunkris, siis nüüd otse stardirambil. (Oi, milline kepp oli selle kupatuse maskeerimisega!)
Teine järeldus: kui Kamtšatka oli täis jobusid, kes suutsid raketi õigesse kohta laadida, kuid ei suutnud seda ometigi välja tulistada, siis võib järeldada, et suure tõenäosusega on sellised jobud igal pool. Ja neid peab nüüdsest kõvasti treenima.
Lisaks alustasid ameeriklased rakettide Pershing II ülesseadmist Lääne-Saksamaale. See oli esimese löögi relv. Seega pidi N. Liit olema veelgi paremini valmis ise esimesena lööma, et ennetada Ameerikat—nagu vesternis, kus salooni kõrtsi ees platsil seisavad kaks kauboid ja nende vastasseisu lõpplahenduse otsustab see, kumb neist on kiirem revolvrit välja tõmbama.
*
Minu rakett oli kaitserelv, pean ma siinkohal rõhutama. Selle koodnimi oli Vega ja sellega kõmmutati kuni kahesaja kilomeetri kauguselt alla vastase lennukeid. Või kui Vega oli varustatud lisaks pisiksese aatomipommiga, siis võis temataolise raketiga tuua alla terve trobikonna vastase lennukeid. Terve eskadrilli, sest tuumaplahvatuse mõju pidi taevas ulatama õige kaugele. Tuumarelva hoidla oli meie raketibaasis täitsa olemas.
Algasid lõputud õppehäired. Mitte päevased. Päeval me nagunii pikutasime ohvitseride eest, varjudes kusagil oma rakettide juures. Õige häire käib ikka öösel.
See õppehäirete periood kestis terve kuradima igaviku. Kuna ma olin lõpuks magamatusest poolsegane, siis ma ei oskagi enam tagantjärele öelda, kui kaua.
Aga kuid kindlasti.
Kell kümme õhtul keerad magama, lootes oma seaduslikule häirimatule unele kuni kella kuueni. Aga ei. Kell kaksteist või üks öösel antakse häire. Hüppad saabastesse ja lidud positsioonile. Seal teed seda, mida sult tahetakse, või siis lihtsalt ootad, millal saavad tehtud oma asjad need mehed, kes istuvad juhtimispunkrites või radarite juures. Pool kolm öösel uuesti kotile. Kell kuus hommikul on äratus nagu ikka. Koos järgneva rutiiniga. Võimlemine, toimkonnad, äraneetud raketi hooldamine, vahiteenistus . . . Kõik nii nagu ikka. Öiste unekatkestuste kompenseerimine käis igal sõduril omaalgatuslikult vastavalt tema isiklikele võimetele ja vajadustele. Mehed läksid morniks. Tigedaks. Kergesti ärrituvaks. Tekkis tunne, et see kõik tähendab midagi sellist, millest meil pole aimugi. Et see kõik on valmistumine mingiks reaalseks olukorraks ehk sõjaks.
Ei tulnud kasuks seegi, et tsiviilis suri üks NLKP peasekretär teise järel. Minu armees olemise ajal maeti Kremli müüri juurde kolm sekretäri. Iga võimuvahetus tähendas ebamäärasust. Tekkis küsimus, et kas keegi seda lollidemaad üldse enam juhib. Ja kas ameeriklastel ei või tekkida sama küsimus? See oli vastik ja närviline aeg.
Igal ööl äratus kaheteistkümne ja ühe vahel.
Ja siis korraga . . .
Häire. Ma paiskan teki harjunud liigutusega voodi otsale. Hüppan pükstesse, jalanartsud, saapad, jakk selga, rihm kätte, küll joostes jõuab kinni nööpida, ja torman kasarmust välja. Siis jõuab ajudeni, et õues on valge. Mida kuradit . . . ? Alati on väljas olnud häire ajal pime, aga nüüd on korraga valge. Varahommik. Linnud lõõrivad kõrges sinises taevas. Stepp õitseb. Ja mina jooksen positsioonile, imestades omaette, et miks on nii valge.
Iga sammuga, mis viib mind raketile lähemale, kasvab hinges kahtlus. See muutub veendumuseks. Ja siis hirmuks.
Seekord pole see mängult, seekord pole see õppus. Neil on tõsi taga. Neil? Kellel neil? Ma ei tea. Ameeriklastel. Venelastel. Neil. Mingitel tuhat korda äraneetud „neil”. Jumal küll. Jumal-jumal. Ma ei taha näha, kuidas minu rakett stardib. Sest kui ta stardib, siis see tähendab seda, et alanud on sõda.
Jumal, ma ei taha.
Need olid väga lihtsad mõtted, mis mu peas vasardasid. Väga lihtsad. Jumal. Ja ma ei taha.
Siis tuli hirm. Ma olen elus palju kordi tundnud hirmu, erinevat sorti hirmu. Alates lapsepõlve õudukate põhjustatust kuni surmahirmuni. Aga see hirm seal Lõuna-Vene stepis tol imeliselt ilusal hommikul oli hoopis iselaadne. See ei olnud lihtsalt surmahirm. Mis saab meile olla veel olulisem kui meie ise? Igasugust targutamist on selle üle olnud—iga inimese surmaga sureb ka üks maailm. Mina olen maailma kese, väljaspool mind ei ole midagi olemas, minu lakkamisega lakkab ka kõik muu.
Jama. Täielik jama.
Joostes raketi poole, võideldes sees paisuva õudustundega, sain ma aru, et on olemas ka midagi määratult koledamat kui kõigest minu surm.
Samal ajal magas kusagil Tallinnas Tondil üks kümnmeaastane tüdruk sügavat lapseund. Tema nari alumisel korrusel nohises nelja-aastane õde. Lapsed magasid muretult, kas unenägudega või ilma. Nende mängunurka olid kuhjatud sajad paberist volditud linnud. Kui tüdrukud ärkasid, siis nad jätkasid nende voltimist. Aga ärkamiseni oli veel aega. Mure ja hirmu ärkamiseni. Ma ei tea, mis laadi oli laste hirm. Kas nelja-aastane üldse kartiski? Ja mida nimelt kartis kümneaastane? Et koleda seene ilmumisel taevasse lakkab ta olemast?
Mina jooksin oma raketi poole ja teadsin, et varsti lakkab maailm olemast. See ei olnud enam mina ise, kes seal tookord jooksis. Ma koosnesin ainult hirmust.
Midagi nii õudset pole ma kogenud enne ega pärast.
Maailm ei lakanud tookord olemast. Vist. Ma järeldan seda asjaolust, et ma kirjutan praegu neid ridu, nagu ka sellest, et ma kohtasin aastaid hiljem seda inimest, kes väikese tüdrukuna paberkurgesid voltis ja selle eest lõpuks kõvasti narrida sai, sest meie materialistlikus maailmas ei tohiks isegi kümneaastased uskuda imesid.
Kuigi see iseenesest ei tõesta veel midagi.
Eks neid maailmalõpuennustusi tuleb nagu küllusesarvest. 2000. aastal pidid lolliks läinud arvutid inimkonnale lõpu peale tegema. 2012 kavatsevad seda teha muistsed maajad. Vahepealsel ajal on märgatud hiidmeteoriitide möödatuhisemist. Ja mingil ajal kiristas teisel pool Pluutot hambaid vererjanuline Nibiru.
Mind jätab see ükskõikseks. Ma olen oma maailmalõpu juba üle elanud.
Võib-olla on selle lõplik teostus lihtsalt edasi lükatud.
