Ma ei näe hästi, mul on läätsed. Paar aastat tagasi tehti mu mõlemale kõrvale operatsioon, kuna ma ei kuulnud hästi. Nüüd on mul kuulmine teravam, isegi ebanormaalselt terav. Mu silmad näevad ka väga hästi. Aga ma ei taha nii hästi näha, ega kuulda. Ma ei suuda enam ühiskonnas elada!!! Näen ja kuulen, kuidas inimkond vaikselt välja surema hakkab. Kuulen inimeste mõtteid, näen siitast õhku, mida me sisse hingame.
Kui õhtul läätsed ära võtan, on kõik jälle suur udukogu. Tahaksin õhtuti ka kõrvad peast ära võtta, aga ei saa. Kuulen öösel, kuidas elukad, kes elavad mu madratsi sees, söövad seda. Varsti mul polegi enam madratsit. Varsti nad vallutavad mu madratsi võibolla koos minuga. Aga tahaks, et see võtaks neil ikka väga-väga kaua aega. Need elukad vihkavad mind, arvavad, et olen nende vaenlane. Tegelikult ma ei usu, et nad nii arvavad. Nad ei arva midagi, neil pole aju. Mul on aju, mina tean.
Need hääled läksid nii valjuks, et ma ei suutnud ikka enam seal madratsil magada. Lõikasin madratsi katki, painutasin võimalikult palju vedrusid välja, kiskusin madratsi sisemuse välja, kõike seda meeletu kisa saatel. Kui töö oli tehtud, kutsusin vanemad ja ütlesin, et koer, meie väike valge bolonka, on madratsi täielikult ära närinud. Ma ei tea, kas nad uskusid seda, igal juhul sain uue madratsi, poest, mitte kellegi kasutanud, nagu too vana oli. Vana madratsi viis isa prügimäele. Nüüd elavad seal rõvedad ussid ja igasugused mutandid. Tegelikult ma ei tea, kas elavad, mul on uus madrats, mis ei piina mind nii palju. Õhtuti, kui meeles on, siis sosistan uuele madratsile ähvardusi, mis kõik juhtuda võib, kui see liiga lärmama hakkab.
Tegelikult natuke ka meeldib mulle nii hästi kuulda ja näha. Ma olen veidrik. Või ma ise nii ei mõtle, aga on jäänud mulje, et mind peetakse veidrikuks. Olen alati teistest eraldi. Mul pole kunagi igav, teistel on. Vanemad on mu pärast mures, sest nad arvavad, et mul on kogu aeg igav. Kõik inimesed, kes mind teavad ja tunnevad, arvavad, et mul on igav. Mulle ei meeldi enam osade inimestega suhelda, nad on valelikud, mina ei ole ja ma surin ära.
Hetk enne oma surma nägin lendavat kotkast. Ta oli nii suur ja ilus. Veider on see, et kui ma teda vaatasin, tundsin, et olen tavaline inimene, kes vaatab lendavat kotkast. Äkki kukkus kotkas maha ja siis ma surin ära. Ei, ikka ei surnud. Ma muutusin kotkaks. Ma ei tea, kuidas see muutumine täpselt toimus, sest kui ma ärkasin (ellu?), olin ma juba kotkas. Nii naljaks, algul ma ei osanud kotka moodi käituda, istusin kivile nagu inimene, kotkastel pole kahjuks nii pehmeid tuharaid nagu inimestel. See oli nii põnev, olin õnnelik. Mulle meeldis mu uus keha. Mul olid suled, jõulised tiivad, küünised ja karedad püksid. Kõike rohkem meeldis mulle nokk.
Ma ei elanud enam ühiskonnas, võibolla olin kuskil kõrbes, seal polnud inimesi. Nägin hüääne. Lendasin nende kohal, nad jooksid laiali, kartsid mind. Olin vist arvanud, et hüäänid on kotkastest tugevamad. Võibolla ongi, mina olen inimkotkas. Võibolla hüäänid tajusid midagi kahtlast. Maandusin surnud kitse korjusele ja hakkasin sööma, nokaga. Avastasin, et linnuna on võimalik süüa ainult kugistades. Nokaga on süüa huvitav, mulle meeldib.
Lendasin kalju peal olevasse pessa. Kas see on minu pesa? Mõtlesin, mis sai minu kehast ja selle kotka hingest. Mina, minu mõistus ja hing olid nüüd selle kotka kehas, võibolla kotka hing ja mõistus olid ka ja me mahtusime mõlemad sellesse ära. Kasutasin ju kotka instinkte, tema teadmisi elust. Või läks ta minu kehasse ja üritab seal kuskil lendu tõusta. Hmm… ma läksin vist hulluks. Või nii vähemalt võivad arvata mu kodused. On kuidas on mu kehaga, kuskil ma ei tea kus, mina olen siin. Hakkasin oma uut keha uurima. Tahtsin teada saada, kas olen ikka emane kotkas. Vist olen. Oleks õudne, kui oleksin isane, siis ei oskaks vist kuidagi olla. Muutusin rahutuks, et kuidas ma nüüd ikkagi kotkas olen. Mõtlesin, et ehk on see normaalne, et teised muutuvad ka mingiks loomaks või linnuks mingi hetk. Ja äkki on see mu oma viga, sest tahtsingi nii väga kuhugi ära. Oma endist keha ma tagasi ei tahtnud, sain ikkagi lennata ju. Olin veendunud, et oleksin pidanud kotkana sündima, aga midagi läks valesti. Ma lendasin, lendasin, olin nii tugev. Lendasin terves maailmas, tunnetasin tohutut jõudu oma tiibades. Lendasin üle igasuguste linnade, kõik olid tühjad. Ei mingit elumärki. Kõik olid kadunud. Terves maailmas valitses tühjus. Ei ühtegi inimest, autod seisid, tänavad olid tühjad. Lendasin üle pisikese veekogu ja nägin enda peegelpilti. Olin muutunud, mu keha hakkas tagasi tulema, appi, pean kohe maanduma! Olin väga väsinud ja jäin magama.
Ärkasin mingi ahvi häälitsuse peale. Avasin silmad ja nägin poissi, kes tegi ahvi liigutusi ja hääli. Selle poissi sees oli ahv, minu sees oli kotkas. Kas võib olla, et oleme maailmas ainult kahekesi? Ma ei tea, kui olla ahviga koos, siis olen ju ikkagi üksi.
Kotkas minu sees oli paanikas, ta tahtis välja tulla. Üritasin uuesti lendu tõusta. Jooksin ringi, tegin kätega lendamisliigutusi, aga ei suutnud lendu tõusta, olin jälle inimene. Olin päris segaduses, kõige tipuks hakkasid mul veel päevad, sel hetkel ma enam ei üritanudki lendu tõusta. Veri tõi mind maa peale—et kuidas saab kogu see unenäolisus menstruatsiooniga lõppeda? Ei saagi, ma hakkasin sünnitama, või hoopis munema? Minu seest tulid välja lapsed, kes olid veriste seebimullide sees, need eemaldusid minust, ilma et oleksid katki läinud. Need olid minu lapsed, neid oli nii palju. Ja siis ma surin jälle ära (kuigi suremises pole ma enam üldse nii kindel kui varem).
Veider
Margit Lõhmus
The annual short story compilation Eesti Novell (Estonian Short Story; MTÜ Eesti Jutt, 2020) appeared for the first time in 2018 and acts as a great starting point for anyone who knows Estonian and wants to read new writing, particularly from writers who have not written or generally do not write novels. It usually features around eighteen or nineteen short stories, mostly selected from Estonia’s literary journals, along with one older classic short story and one or two translations of Estonia’s Russian-speaking writers.
Margit Lõhmus’s work has featured in the series several times, and it was in Eesti Novell 2020 that I encountered the story “Weird” (“Veider”). It is a fascinating text: deceptively laconic prose that swings forward with a steady rhythm, moving from an everyday reality of life in the family home, to the flight over the world of a human being who has turned into an eagle, right up to its open-ended conclusion: has the narrator died or not? And the overall message: it’s OK to be weird.
It’s also quite funny. There are images that stick in the mind: someone whispering threats to a mattress about what might happen to it; an eagle trying to sit on a rock like a human; the glorious experience of flying. The challenge as a translator lies in trying to retain the matter-of-fact tone and the absurdity, and not ironing any of it out.
Margit Lõhmus’s work has featured in the series several times, and it was in Eesti Novell 2020 that I encountered the story “Weird” (“Veider”). It is a fascinating text: deceptively laconic prose that swings forward with a steady rhythm, moving from an everyday reality of life in the family home, to the flight over the world of a human being who has turned into an eagle, right up to its open-ended conclusion: has the narrator died or not? And the overall message: it’s OK to be weird.
It’s also quite funny. There are images that stick in the mind: someone whispering threats to a mattress about what might happen to it; an eagle trying to sit on a rock like a human; the glorious experience of flying. The challenge as a translator lies in trying to retain the matter-of-fact tone and the absurdity, and not ironing any of it out.
Margit Lõhmus (b. 1985) is an Estonian author and visual artist who studied at both Tartu University and the Estonian Academy of Arts. She writes about rebellion against social norms, female sexuality, and solitude, among other subjects. Her debut short story collection, Sterne was published by Värske Raamat in 2019.
D. E. Hurford is a translator mainly from Swedish, Finnish and Estonian. Originally from the UK, Hurford is based in Belgium. She studied German and Scandinavian languages at the University of East Anglia and comparative literature at Åbo Akademi University in Finland. She aspires to learn Faroese one day.